Miks jälle leian end kirjutamas
Võibolla hing tahab midagi öelda
pea iga õhtu näen maa valgust kadumas
mu aken vaatab loojangule silma
Ei see ei ole armastuslaul
Vaid lihtne tunne, mis mõtteid võib muuta
Ta igaühte millalgi tahaks emmata
Elus tuleb õppida leppima olema ilma
Võimust võtnud üksindus
See närib minu seest
Olen ise selles süüdi
Tagasi ei pööra veel
Ei lange põlvili su ette
Ei andestust ma too
Klaasi jääb veel veidi veini
Minevikust pilte loon
Kõiki õnnelikuks sa teha ei saa
Igaühele pole mõtet ka meeldida
Sündimise hind pole kallis, kuid nõuab elamist
Tühi tuba pole alati kõle, kuid nõuab harjumist
Võiks ju joosta peatusesse, et valida sealt rong
kas põgenedes maailm muutub, kas eilsest parem on |
