Täna on laupäev, 20.12.2014, kell on 03:29       
kasutaja: parool: Registreeru?
Vaata: Kurvad hetked
   

Kurvad hetked
Kurb hakkab, kui mõtlen sellele, et inimesed lahkuvad meie seast jäädavalt.
Veel hullemaks teeb asja see, kui inimene lahkub liiga vara.
Ja üleüldse on tappvalt valus, kui keegi oma igavest rada kõndima läheb.
Jättes inimesed, kes temast hoolisid siia, oma rada kõndima.
Teadmata, kui valus meil tegelikult on.
Ilma teieta pole ka meie rada see mis oli...
Kui mina teie hauale tulen, nende hauale kelle olen kaotanud, hakkan ma rääkima...
Ma räägin teiega, nagu oleksite te siin. Minu kõrval.
Ma lihtsalt olen seal, räägin ja nutan teie haual.
Paljud isegi arvavad, et olen hull. Mina aga usun ja arvan, et nad kuulevad mind.
Te olete küll füüsiliselt läinud, kuid vaimselt olete te veel siin.
Te jääte alatiseks meie hinge ja südamesse.
Vähemalt minu jaoks jääte südamesse.
Teile mõtlemine ja teie meenutamine teeb mulle sellist valu, nagu torgataksse mulle midagi otse südamesse.
On nii palju asju mis teid meenutab. Juhtub ka nii, et ma mõtlen teile ja ma nutan...
Ja kuna mul on maailma parimad sõbrad, siis mõistavad nad mind.
Nad ei küsi kunagi "Miks".
Kuna te olite osaminust, on suur osa minust puudu.
Sõbrad mul mõistavad, et ma igatsen ja vajan teid igapäev.
Leidub ka inimesi, kes mind ei mõista. Nad ei saa aru miks ma alatasa teist räägin ja teile mõtlen.
Nad isegi ei mõista miks ma nutan. Sest ükskõik kui palju ma ka ei nutaks, ei too see kedagi tagasi.
Ja neile inimestele on isegi natuke õigus... Te ei tule kunagi tagasi.
Aga, ma tean, et kunagi viivad meie teed taas kokku. Ja siis me oleme ALATI koos. See lihtsalt pean nii olema. Ja kui ma õhtuti taevasse vaatama jään, siis ma mõtlen endamisi, kuskohas te seal üleval olete.
Mõeldes ka sellele, et kuidas teil seal läheb. Igapäev möödub mul lootes, et teil on nüüd lõpuks hea.
Et nüüd saate puhata ja teie eest hoolitsetaksse ja teid hoitaksse paremini kui iial ennem.
Kuid siiski, tahaks ma veel viimast korda näha teie nägusid, kuulda teie hääli, tunda teie puudutusi ning õelda teile, kui väga ma teid igaten, kui väga ma teid vajan, ka eelkõige kui palju ma teid tegelikult armastan.
Nüüd mõistan ma selle lause tähendust, alles siis mõistad sa kui kallis on sulle inimene, kui sul teda enam pole.
Valus on kellegagi igavesti hüvasti jätta, aga peab sest... nii valus, kui see ka ei oleks, ei ela kahjuks keegi igavesti.
Me peame olema õnnelikud, nende nimel, keda emal ei ole.
Sest ma tean, et nemad tahaksid, et me oleksime õnnelikud, hoolimata sellest valust, mis meie südames ja hinges on.
Küll kunagi tuleb ka see aeg, kus me kuuleme üle pika aja nende hääli, näeme nende nägusid, ja tunneme nende puudutusi.
Vahel süüdistame me teisi, ennast ja kogu maailma, kui kaotame kellegi kellest VÄGA hoolime.
Alati pole ju peale saatuse keegi süüdi, sest see on lihtsalt võitlus oma valuga. Palun hoidke neidkes teil on, sest ühelpäeval võib nii juhtuda, et te peate kahetsema ja süütundega elama, et te ei õelnud kõikke midaoleksite tahtnud. Kallistage ning öelge mida te kellegi vastu tunnete, sest ühel hetkel ei anta teile seda võimalust.
kurbus
Lisas: edvin2 @ 2011-02-07 21:08:30 Hinne: 4.0000